Isale

Tegin juba kümme aastat tagasi testi “Kas sobiksid Liina austajaks?”.

Just viimastel kuudel olen ma mõttes seda testi päris paljude meeste peal katsetanud ning läks seesama kümme aastat, enne kui ma aru sain, miks ma seda kõike teen. Ma otsin nendes testitavates oma isa.

See minu ideaalmees peab olema hästi pikka kasvu, väga hoolitsev ja hea, suurepärase huumorisoonega, kuldsete kätega, andekas väga mitmel alal ning mis peamine - ta peab jumaldama Liinat.

Olin just ühe sellise puhtalt testist läbi mineva mehe kõrval, kui helises telefon. Helistas mu isa. Ma naeratasin juba ette. Mu isa ütleb alati tervituseks “Tere, mu kiisu, kuidas siis läheb ka?” ja siis hakkab edasi rääkima.

Sel korral oli kõik teisiti. Mida rohkem ma telefoni käes hoidsin, seda rohkem sai mees mu vastas aru, et midagi on halvasti. Väga halvasti.

Mu isa helistas ja ütles vabandaval toonil, et ega ta muud ei tahtnudki öelda, kui et tal oli eile selline pisike infarktike ning et ta on nüüd Tallinnas intensiivis. Kõik operatsioonid on tehtud ning ta tunneb ennast hästi. Isegi nii hästi, et mine või naistesse (jah, mu isa keerab ka kõige suurema jama alati naljaks).

Kogu mu elu jäi hetkeks seisma. Mul tuli meelde aeg täpselt pool aastat tagasi, kui isa helistas ja ütles, et tema ema ehk siis minu vanaema sai infarkti. Ja nüüd siis isa. Õnneks läks vanaemaga hästi ja läheb isaga ka. Peab minema.

Mul on nii selgelt meeles, kuidas ma käisin alles gümnaasiumis ning ärkasin öösel selle peale, et nutsin hüsteeriliselt. Ma olin unes näinud, et mu isa suri ära. Ärkasin üles ning tahtsin kohe telefoni haarata ja pärida, et issi, on ikka kõik hästi, aga siis ma sain aru, et see oli ju vaid uni. Sundisin end rahulikuks, aga see kartus jäi.

Ma pole vist isale kunagi öelnud, kui väga ma teda armastan. Ma olen ju tõeline eestlane, kes kunagi selliseid asju ei ütle. Juba mu esimene abikaasa oli väga mu isa moodi. Aga ma usun, et mu isa teab.

Ükskõik mis juhtub, ma tean, et isa peale võin ma alati kindel olla. Ma olen helistanud talle Egiptusest, et issi, ma kulutasin kõik raha ära, kas sa saaks mulle saata veidi raha, et saaksin osta tagasipileti ja isa leppis isegi sellega, kui vahetult enne kinnisvarakrahhi tahtsin ma lisaks Tartu korterile osta elupaiga ka Tallinna. Ta tuli käendajaks.

Mu isa on näinud mind maailma kõige õnnelikumana ja ta on istunud mu kõrval ka siis, kui ütlesin talle, et ma tõesti enam ei tea, mida oma eluga peale hakata. See oli ka talle väga raske, sest pole midagi kohutavamat, kui näha oma printsessi õnnetuna. Maailma kõige õnnetumana.

Mu isa on juba leppinud sellega, et ma kogun retroasju ning see on nii naljakas, kui ta siis läheb Tallinnast ära tooma mingit lauda, mida mul on hädasti vaja ja ta ütleb, et joodikud ei võtaks viina ka selle pealt, sest see on niisugune kola, et see oleks viina solvamine.

Nii ma siis kuulasin seal toru otsas oma isa, veensin ennast ja teda, et kõik saab korda ja sain eriti teravalt aru, kuivõrd vedanud mul oma meestega on.

Mul on vastutusrikas ülesanne. Minu peres kasvab kolm poega. Kuidas teha nii, et ka nendest kasvaksid need ideaalsed poisid, kes läbivad puhtalt iga tüdruku küsimustiku? Ma ei tea sellele vastust, sest koolis seda ei õpetatud ja ma pole koos isaga kasvanud. Meie kohtusime põhiliselt koolivaheaegadel.

Eks ma siis vaatan oma mehe pealt ja kuulan, mis tema ütleb, sest tema on see kõige ideaalsem ja targem. Ta ütleb, et ole lihtsalt poiste jaoks olemas. Hoia neid süles. Ma teen seda ja võtangi oma kaksikud korraga sülle. Mis siis, et nad kaaluvad juba kokku üle 24 kilo.

Minu armastuse suurus kaalukausile ei mahu. See on otsatu. Ma armastan sind nii väga, mu kallis issi ja ma olen nii uhke, et sa enam ei suitseta, sest sa said ise ka aru, et sa tahad veel väga elada.

Ma armastan sind väga-väga, minu kallis abikaasa. Mina kindlasti ei ole see ideaalne abikaasa, kes kõik testid läbiks, aga ma vähemalt püüan.

Ja ma armastan teid, mu kallid pojad ja ma püüan teha kõik, et ka teist saaksid need ideaalsed superisad nagu on teie isa ja vanaisad.

Ma tean, et ma olen rikas. Kõige rikkam. Püüan seda varandust hoida, sest seda juba isadepäevakampaania raames kaubanduskeskusest osta ei saa.


Eelmine
Laske Mardid Liina juurde tulla!
Järgmine
Linn on minu!

Lisa kommentaar

Email again: