Pääsesin eluga

Tänan küsimast, et kuidas mul siis ka tänane päev möödus? Jäin sõna otseses mõttes napilt ellu, tegelesin vägivallaga vägivallatult ning oli ilus, loomulikult. Aga nüüd siis kõigest lähemalt.
Kuna lapsehoidja oli arsti juures, siis olin pool päeva emakohustes. See oli suht-koht ok, sest tuulerõuged hakkavad taanduma, mistõttu juhtus ka nii, et sai veidi nalja. Poisid avastasid, et kõige parem on hambaharju pesta wc-potis (sest see on kodus ainus veekogu, kuhu nad ulatavad).

Kuna lapsehoidja jäi suti hiljaks, siis helistasin abikaasale, et kui hoidja kohe ei jõua, siis peab ta tulema koju, et mina saaksin suurema poisi tennisesse viia. Õnneks hoidja saabus, abikaasa ei saabunud ja jõudsime õigeks ajaks.

Läksin oma aega Lõunakeskusesse parajaks tegema, kus minust mõni meeter eespool kukkusid alla laepaneelid. Kogu täiega. Mina jäin ellu ning sama õnnelik oli ka mees minu ees, kelle nina ette need plaadid kukkusid. Väike ehmatus on tagasihoidlikult öeldud.

Kui käed enam ei värisenud, asutasin end tagasiteele. Karli tennisetunnis selgus, et trenn on minu teadmata nihutatud pool tundi hilisemaks, mistõttu ei jõua ma teda ära oodata, sest ka Teele on vaja trenni viia. Naeratasin Gregori isale, kes ohkas ja mainis, et ta pidi küll sõitma teises suunas, aga et no ok, ta viib Karli ära koju (nägin täna seda eelmainitud isa elus esimest korda).

Seejärel tegin kõne lasteaeda, et pakkigu Teele end ruttu kokku, tulen talle kohe järele. Teel trenni tegi Teele mulle etteheiteid, et ma rikun kogu ta elu ära, sest tal jäi joonistus pooleli. Mainisin talle tagasihoidlikult, et kas ta ikka pani tähele, et täna päkapikk talle midagi ei toonud. Seda ilmselt seepärast, et eelmainitud neiu ei kuula sõna (loe: ei läinud koos oma vanema vennaga eile õigeaegselt magama ning jonnib igal hommikul).

Seejärel haarasin kodust Teele trennikoti ning kihutasime Tähtverre. Seni kui Teele end riietas olin ma tunnistajaks kõige ehtsamale vaimsele vägivallale. Üks neiu püüdis riidehoius raamatut lugeda, samal ajal kui kaks tüdrukut teda narrisid ning temast pilte tegid. Hingasin kümme korda sisse ja välja ja ütlesin siis kõige neutraalsema häälega, et see, mida te, neiud, praegu teete, on täiesti lubamatu ning ülimalt ebaviisakas ning paluks teil nüüd ära minna. Nad läksid näost punaseks ja minema pealekauba.

Seejärel jooksime Teelega trenni. Vahepeal tõin ära oma paki Raatuse Maximast, kus olin tunnistajaks sellele, et ka Tartus on tekkimas õhtused ummikud ning meenutasin endale, miks me ostsime maja keset linna - et ei peaks autoga lapsi trenni viima. Aga no mis ma teha saan, kui tennis tõsteti Tähtverest Visa halli ja lasteaed asub jätkuvalt Veerikul. Tegelen sellega uuel aastal.
Eelmine
Veel jõuad näitusele!
Järgmine
Trell ridikülis, lambijahile!

Lisa kommentaar

Email again: