Perenoveela "Issit otsides" 2. osa

Tegevus hargneb lahti Tartu Ülikooli kliinikumi Maarjamõisa polikliiniku A korpuse fuajee esimesel kolmandikul, kus Mihkel (1 a) näeb juba kaugelt oma "issit".
Ta tormab ummisjalu, käed laiali, "issi" juurde, hõikab: "Issi!", kui äkki...

Edsheranlikult punahabemeline väljamaalane, mac sülearvuti põlvedel, esmalt ehmub ja siis punastab juuksejuurteni, meenutades nüüd rohkem peeti kui kuulsat briti mesihäälset hurmurit.

Mihkel sirutab oma pisikese lapsekäe ja ulatab "issile" punapõskse õuna, mille talle minut varem oli andnud registratuuritädi. "Issi" ütleb, et ta ei oska eesti keelt, ei saa midagi aru ja on mõnevõrra segaduses.

Mihkel solvub südame põhjani, et "issi" ta kingi ära põlgas. Ta võtab punase ubinanässi ja virutab selle äärmusliku solvumise märgiks põrandale, misjärel poisi ema sukeldub oma käekotti, et sealt ühe sekundiga leida üles aastavanune pulgakomm, toppimaks see poisile tropiks suu ette, enne kui kisa Maarjamõisa polikliiniku uuel juurdeehitusel katuse pealt viib.
Eelmine
Nimedilemma
Järgmine
Mind ei usu keegi!

Lisa kommentaar

Email again: