Magamiskotis kultuuriministriga

Siis, kui ma ERMi jõudsin, oli Tartu Uue Teatri esietenduse alguseni jäänud veel viis minutit. Garderoobipoiss ütles kohe tervituseks, et ta töötab siin esimest päeva ja tal pole õrna aimugi, kus etendus hakkab.

Läksin läbi hõimupäevadelt (vale koht), sattusin koos kümne lipsustatud härraga grupipildile (neil oli firma lõikuspidu, ka vale koht) ning siis leidsin ühe mehe, kes küsis minult, kas ma viisin oma mantli garderoobi. Jah, muidugi.

Palun võtke see sealt ära, sest te ei saa pärast etendust seda enam kätte. Tippisin siis oma üleelukõrgete kingadega garderoobi tagasi, ütlesin garderoobipoisile, et kui veel tuleb mõni minusugune ilus inimene, et ärge võtke ta mantlit, sest te panete enne oma poe enne etenduse lõppu kinni. Siis ta ütles, et ei pane, nad on tööl kuni kella 24ni.

Etenduse alguseni oli 1 minut. Ma siis jätsin ikkagi mantli garderoobi ja kihutasin teatrisaali suunas. Kui ma olin need pool kilomeetrit läbinud, jõudsin ühe klaasistatud ukseni. See oli lukus. Teisel pool oli teatri sissepääs, garderoob ja teatrineiud, kes ust lahti ei saanud. Nagu ikka, kappas ka sel korral kohale prints valgel tõukerattal, kes leidis kiibi, mis lasi mind õigele poole.

Sealt võtsid mu üle näitlejad, kes palusid mul need kingad nüüd jalast ära võtta (see oli alles üllatuste algus).

Ma jõudsin saali, kus sõna otseses mõttes olid kõik inimesed põrandal pikali, magamiskottides, kasehalg pea all. Nad ootasid mu ära, ma viskasin end viimasele vabale kohale pikali ja läks lahti.

See oli üks fotogeenilisemaid lavastusi, mida ma kunagi näinud olin. Panin silmad kinni ja lasin etendusel voolama hakata.

Mida edasi, seda selgemalt meenus mulle üks kohtumine Ivar Põlluga täpselt 10 aastat tagasi. Nad tegid Illusioonis oma bändiga viimast kontserti, mul oli 17-aastane saatja, keda klubisse sisse ei lastud ning ma läksin tagaukse kaudu. Lasin uksekella ja kui siis turvamees tuli meid sisse laskma, ütlesin, et ma olen koos bändiga. Töötas. Mind viidi Ivari juurde ja ta ütles ilma pikemalt mõtlemata, et Liina, sa oled hull.

Nüüd ma lebasin seal teatri põrandal kultuuriministri kõrval magamiskotis ja mulle tundus, et ega sa, Ivar, ise ka ikka päris normaalne ei ole. Võtad meie kõige pühamad sümbolid ja hakkad nende üle nalja viskama. Üks õige eestlane nii ei tee.

Siis ma sain aru, et see õige eestlane olen mina, sest mu ema on venelane ja mu teisel käel lebav noormees on poolenisti poolakas. Meie olemegi need õiged eestlased ja meile läheb ikka väga korda, mis sa siin nüüd korraldanud oled.

Kui ma saalist välja astusin, siis selgus tõsiasi, mille eest mind juba enne hoiatati ehk et ma ei saanud oma mantlit kätte. Loomulikult oli see klaasukseke vahepeal taas sulgunud ning mul tuli minna läbi sügishallase ja täiskuuöise ERMi pargi need pool kilomeetrit, et jõuda muuseumi peasissepääsu juurde.

Loomulikult oli täiesti juhuslikult mu kõrval üks imekena mees, kes küsis, et kuidas ma kavatsen läbi selle kruusa nüüd nende kingadega minna. Ma ütlesin, et mind on alati kätel kantud. Ta teadis seda isegi. Võttis mu sülle ja viis edasi.

Pool kilomeetrit on väga pikk maa. Eriti kui paistab täiskuu ja sul on kogu maailma aeg. Ma jõudsin talle ära rääkida kogu oma eluloo (jah, mu esimene abikaasa oli ka Madis ning jah, mul on rohkem lapsi kui sinu kolm ja siis kõik need muud lood, mida keegi ei usu). Ta uskus. Me jõudsime sillale ja ma küsisin temalt, et mis on sinu kui näitleja poja kõige lemmikum lavastus sinu elu edetabelis? Ta ütles, et Parvepoisid. Ma ütlesin, et Sild. Tegelikult oli see seletamisetagi selge. Sel päeval oli Tätte üledoos möödapääsmatu.

Kas ma seda ikka jõudsin öelda, et ma armastan selliseid inimesi nagu Kristiina Põllu, Silver Sepp, Maarja Jakobson, Maarja Mitt ja Helgur Rosenthal ning loomadest Lottet ja seda mulgikuues tikutopsimeest ka veidi?

Lavastus oli väga lahe. Kui sulle meeldis Odüsseia, siis mine kindlasti ka Väge vaatama, eriti kui sa oled see õige eestlane. Sa tahad seda näha. Ning kindlasti mine siis, kui sul on keegi, kellest sa ei julge isegi unistada, et võiksid sattuda tema kõrvale magamiskotti lebama. Silmad pärani kinni. Teatris (eriti Ivar Põllu omas) on kõik võimalik.

Eelmine
Selgusid kaksikute nimed! 
Järgmine
Liina nipiraamat: abiks algajale maaklerile

Lisa kommentaar

Email again: