Kalamaja bluus

Nii kui ma Kalamaja päevadele jõudsin, sain kohe aru, et ma ei sobi pildile.
Sest mul ei olnud käevangus isiklikku tõukerattaga habemikku, kes lükkab enda ees titevankrit ning teises käes hoiab rihma, mille otsas jookseb mulle tundmatu koeratõu esindaja.

Ja neid inimesi oli palju. Ikka tuhandetes. Ma isegi ei osanud arvata, et et Eestis on selline kogus hipstereid, kes kõik on nüüd lapsevanemateks saanud ning soetanud endale elupaiga sellesse prestiižsesse linnajakku.

Et kuidagi üldse rahvasse sulanduda, võtsin end paari sõbranna Marianniga. Eks ka naised võivad ju koos käia. Mariann ütles, et temal on selline põhimõte, et kui ta kuskil kiiku näeb, siis ta ka sellega kiigub. Ma ütlesin, et minu põhimõte on see, et kui ma ikka midagi huvitavat näen, siis ma sellest ka pilti teen. Sest mida pole pildil, seda pole olnud. Seepeale ütles ta, et sööb oma koogi ära ja ma lõpetasin ta lause, et siis vaatame, kuidas sa sellest titest seal kiigel lahti saad.

Loomulikult kuulis minu juttu selle lapse ema, kes sai suti kurjaks. Aga ma vaatasin, et mul pole mõtet hakata talle seletama, et Mariann on töötanud aastaid haridus- ja teadusministeeriumis juristina, omab mitut magistrikraadi ning on tegutsenud isegi koolidirektorina. Ta lähenes sellele lapsele väga kavalalt, et kuule, kas sa saaks korraks tulla kiigu pealt maha ja lugeda kümneni, et ma teeks ruttu pildi ära. Laps vaatas teda lolli näoga edasi ja ei kavatsenudki oma tagumikku liigutada. Ema oli ka kõrval õnnelik. Läksime siis edasi.
Mariann tutvustas mind mingitele oma sõpradele ja siis ma ütlesin neile, et näe, me ei sobi üldse siia, sest meil pole seda habemikku ja lapsi. Kõik vaatasid meid väga kaastundlikult. Aga no mis sa hädaga teed, ega kõigil ei lähe elus nii hästi. Neil on ju koer veel ka.

Jõudsime siis Tiksini ja ega kui sul pole lapsi, siis peale keset päeva jooma hakkamise midagi nagu targemat teha ei olnudki. Ainult ühe üksiku disainrattaga kuti leidsin. Mariann ei jäänud uskuma, et noormehe nimi saab olla Kallervo. No päriselt. Aga no vähemalt oli ta kena. Abiks ikka. Küll selle pangalaenu ja koera ka saab.
Eelmine
Suuga teen suure linna
Järgmine
Liina murdis end maailma-meediasse

Lisa kommentaar

Email again: