Kirg või kiiks?

#Aastaema Liina Pulges on sunnitud tõdema, et oma kogumiskire tõttu ta ikka täiesti normaalne ei ole.
Avaldatud 2020. aasta juunikuises Eesti Naises:

Kui ma loen portreelugusid inimestest, kes koguvad pastapliiatseid või pissipotte, siis mõtlen alati, et on ikka veidrikud küll. Samas – ega ma ise parem ei ole, sest olen juba aastaid kogunud 1980. aasta Moskva olümpiamängude ja Tallinna purjeregatiga seotud olümpiameeneid. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et minusuguseid on teisi veel.

Tagant järele on mul raske meenutada, mis hetkest ma neid suveniire koguma hakkasin ja veelgi keerulisem on seletada, et miks. Ilmselt on üks põhjustest see, et olen ise olümpia-aasta eel sündinud ning need nostalgilised Vigrid ja Mišad meenutavad mulle lapsepõlve. Isegi üks esimesi fotosid minust on koos pehme olümpiakaruga, kes oli meie peres tähtis Saksamaalt saadetud reliikvia.

Igal hommikul joon ma kohvi 40 aastat vanast Mišaga kruusist, aga kõik Vigride ja Mišadega morsiklaasid on köögiriiulil piisavalt kõrgel, et lapsed neid kätte ei saaks. Ühel kodusel sünnipäeval jäi meil peolaualt klaase puudu ning üks külaline võttis pahaaimamatult mu riiulilt mõned olümpiaklaasid. Jälgisin hirmuga terve õhtu, et ega need jumala pärast katki ei lähe, hoolimata faktist, et mul on neid kindlalt üle kümne!

Enamik minu kogust on pärit teise ringi poodidest või veebioksjonitelt. Kord ostsin ühe Mišaga seinalambi e-Bay kaudu lausa Valgevenest. Kui saadetis kohale jõudis, siis olin päris kurb, sest transpordiga oli pirnisokkel katki läinud ja nii ei saanudki ma põleva olümpiatõrvikuga mõmmikut seinale panna. Teisel korral aga haises üks veebioksjonilt võidetud spordikott nii kohutavalt kopituse järele, et pistsin selle mitme kilekoti sisse ja viisin keldrisse. Aga ära ka ei visanud!

Edasi loe juba juuni 2020 Eesti Naisest. 

Eelmine
Tule heade tüdrukutega suvemaasikale!

Lisa kommentaar

Email again: